Leht, mida soovite vaadata, asub veebi täisversioonis. Kas soovite vaadata täisversiooni?

Edasi

Riigikogu

Kahekümne aasta jooksul on Eesti elanike sünnihetkel oodatav eluiga kasvanud 8,4 aasta võrra, mis on kiireim tõus kogu Euroopa Liidus. Juba praegu on enam kui 50 000 inimest seotud oma lähedaste pikaajalise hooldusega, kiiresti vananev ühiskond suurendab lähitulevikus hoolduskoormust veelgi.

Ühiskonna vananemine toob paratamatult kaasa suureneva vajaduse pikaajalise hoolduse järele. Kui praegu Eestis enam kui 50 000 inimest hõivatud oma lähedaste pikaajalise hooldamisega, siis eeldatavalt see number lähitulevikus pigem kasvab. Enamasti pole lähedaste hooldajad selle töö jaoks välja õppinud, sageli osutub see liiga raskeks koormaks, mille tagajärjel satuvad abistajad ise abivajajate hulka.

Selgepiirilise probleemi olemasolu on tunnistanud nii Riigikantselei juures tegutsenud rakkerühm oma aruandes, pakutavate teenuste kvaliteedi üle on tõsist mure tundnud spetsialistid. Rahvusvahelises mõõtkavas kulutab Eesti pikaajalisele hooldusele OECD andmetel teistest oluliselt vähem – 0,2% sisemajanduse kogutoodangust (OECD riikide keskmine 1,7%).

Abivajadus kasvab

Oodatav eluiga sünnil on Eestis viimase kahekümne aasta jooksul kasvanud 8,4 aasta võrra, mis on enam kui üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Et sama palju pole kasvanud tervena elatud aastate hulk, siis abivajadus kasvab. Pikaajalise abivajaduse koormust kasvatab ka inimeste loobumine laste saamisest, kes neile saaksid toeks olla. Suureneva mobiilsuse tulemusel elavad lapsed sageli oma abivajavatest vanematest kaugel – seega suureneb surve organiseeritud hoolekandesüsteemile.

Pensionisüsteem pikaajalise hoolduse rahastamist ei lahenda, sest välise abi vajamisel on kulutused nii suured, et Eesti keskmisest pensionist selleks ei piisa. Nii pole pikaajalise hoolduse kulukad teenused praegu ega ka tulevikus enamikule Eesti inimestest kättesaadavad. Pensionisüsteemi parandamine ei lahendaks enamike abivajajate jaoks olukorda, kus hooldekodus on vaja viibida pikemat. Vaid 10-20% jõukamatel on piisavalt sissetulekuid ja vara, et vajadusel oma kulud katta.

Kes kindlustab?

Auto omamisega käib kaasas kohustuslik liikluskindlustus. Keegi ei eelda, et peaksime koguma piisavalt varandust liiklusõnnetuse kulude katmiseks või peaksid appi tulema sugulased. Kaasasündinud puude puhul pole isegi seda võimalust antud, et saaksid ise oma vajaduste katteks raha koguda. Isiklike säästude olemasolu on hea mitmel põhjusel, kuid pikaajalise hoolduse eest maksmiseks on see pigem ebaefektiivne süsteem.

Pikaajalise hoolduse rahastamiseks on erinevaid võimalusi ja ülesanne on sarnane tervisekindlustuse, vanaduspensioni ja töötuskindlustuse valdkondadega. Riikliku süsteemiga on aeg katta ka pikaajaline hooldus, milleks ka teiste riikide kogemus pakub erinevaid võimalusi.

Igaühe oma mure?

Kõige esmaselt saab isikliku vastutust leevendada vabatahtliku erakindlustusega. Pikaajalise hoolduse erakindlustust pakkusid USA-s 1980. ja 1990. aastatel sajad kindlustusseltsid, kellest praeguseks on jäänud alles vähesed. USA-s maksab täisteenusega hooldekodu koht aastas üle 50 000 dollari ja kindlustusmakse näiteks 65-aastase suurepärase tervisega naisel on enam kui 2000 dollarit aastas. Terviseprobleemide puhul on maksed kõrgemad.

Seega madala sissetulekuga inimesed, kes seda kindlustust kõige enam vajaksid, ei saa kindlustamist endale lubada. Vanemas eas pole kindlustusseltsid enam valmis kindlustuslepinguid üldse pakkuma.

Nii on USA-s enam kui 60-aastaste inimeste seas kindlustus alla 10% inimestest. Aktuaarselt õiglased kindlustusteenused peaksid olema märgatavalt odavamad. Tegemist on keerulise kindlustustootega ja turg ise siin ei toimi kuigi hästi, riigi sekkumisel võivad erinevad lahendused olla paremini toimivad.

Kindlustus kohustuslikuks?

Teiseks võimaluseks on riiklikult kohustusliku kindlustuse pakkumine nagu Saksamaal, Luksemburgis ja Hollandis. Sakslased maksavad oma palgasissetulekult selleks 2,55% täiendavat maksu. Pikaajalise hoolduse kindlustus on ühtlasi ka lastetusmaks, sest üle 23-aastased lastetud inimesed maksavad 0,25 protsendipunkti kõrgemat makset. Lastetud on ju suurema tõenäosusega ka abivajajad, sest sotsiaalsed sidemed on eeldatavalt väiksemad ning lähedastelt abi saamise võimalus väiksem.

Kogutavast kindlustusest kantakse Saksamaal 0,1 protsendipunkti kapitalifondi, et finantseerida kasvavaid kulutusi peale 2035. aastat. Tegemist on kindlustusega ja vajalike teenuste kulu ei kaeta terves ulatuses, vaid eeldatakse omafinantseeringut või sotsiaalsüsteemi panust.

Pikaajalise hoolduse kaitse võib lisada ka tervisekindlustuse juurde. Niimoodi on tehtud näiteks Belgias. Belgias on tervisekindlustusega kaetud 99% rahvastikust ja riik kulutab pikaajalisele hooldusele umbes 2% SKPst.

 

Riik maksab jookvatest tuludest?

Kolmandaks võimaluseks on finantseerida pikaajalist hooldust riigi või kohaliku omavalitsuse maksutuludest. Nii on probleemi lahendamisele lähenenud näiteks Rootsi, Taani, Austria ja Tšehhi.

Jaapanis on aga leitud, et kõige kõrgemat heaolu paljudele pakub pikaajalise hoolduse finantseerimine tarbimise maksust ja et tulevikus kasvavaid kulutusi katta, peab maks olema ajas suurenev. Tarbimise maks on eelistatud nii sotsiaalmaksu või omafinantseeringu tõstmisele kui ka laenuga kulutuste finantseerimisele, sest sellel on kõige väiksemad negatiivsed mõjud inimeste heaolule ja makromajandusele.

Milliseks võiks kujuneda Eestis pikaajalise hoolduse rahastuse mudel? Süsteem vajab muutusi, sest kulud kasvavad ja tulubaas peaks olema stabiilne – olgu maksu või kindlustusena.

Arenguseire Keskus on ühiskonna ja majanduse pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures. Keskus viib läbi uurimisprojekte Eesti ühiskonna pikaajaliste arengute analüüsimiseks, uute trendide ja arengusuundade avastamiseks. 2021. aastal on uurimissuundade seas ka järgmise 15 aasta pikaajalise hoolduse võimalusi käsitlev “Pikaajalise hoolduse tulevik“

Lenno Uusküla, Arenguseire Keskuse uuringute juht

Tagasiside