Leht, mida soovite vaadata, asub veebi täisversioonis. Kas soovite vaadata täisversiooni?

Edasi

Riigikogu

Üleminekuks keskkonnasäästlikule majandusele ei piisa säästvate tehnoloogiate arendamisest ja rakendamisest. Vaja on ka olemasolevat süsteemi nõrgestada.

Johan Schot, mu kolleeg Utrechti ülikoolist, kasutab süsteemiinnovatsiooni mõiste tutvustamiseks tihti kaht fotot. Neist esimesel, mis tehtud umbes 20. sajandi alguses, vaatab uhkelt kaamerasse üks muhe vuntsidega sell, kelle sõiduk asub täielikus porimülkas. „See on auto,“ ütleb Johan, „ja see ei lähe kuskile.“ Neist teisel, 100 aastat hilisemal, on liiklusummik. „See on auto. Ka see ei lähe kuskile,“ ütleb Johan nüüd uuesti. Just nõnda näitlikustab ta süsteemse lähenemise kaht juhtmõtet: esiteks, isegi kõige murrangulisemad tehnoloogiad vajavad enda ümber tervet hulka täiendavaid uuendusi, et ühiskonnas otsustavat mõju avaldada. Ja teiseks, tööstusühiskonna aluseks olevad süsteemid on tänaseks iseenda tekitatud kitsaskohtade tõttu lootusetult ummikusse jooksnud.

Valitsev sotsio-tehniline süsteem tähendab tehnoloogiaid, toimijaid ja norme, mis on omavahel tihedalt seotud, et teatud ühiskondlikke vajadusi rahuldada. Olgu neiks vajadusteks näiteks energia, toit, jäätmekäitlus, side või tervishoid. Nii hõlmab transpordisüsteem peale sõidukite veel teid, bensiinijaamu, hooldust, liisimist, liikluseeskirju, kasutajate harjumust autoga tööl käia ning auto laiemat kultuurilist tähendust (pole juhus, et Tesla esimeseks mudeliks oli Roadster!).

Üleminek ühest süsteemist teise oma alati mitmemõõtmeline, hõlmates hulka omavahel seotud uuendusi teaduse, tehnoloogiaarenduse, majanduse, poliitika, argielu ja kultuuri valdkondades. Laiemad tegurid, näiteks sõjad või rahvastiku kasv, viivad valitseva süsteemi tihti tasakaalust välja. See omakorda annab võimaluse uutele niššidele olemasoleva süsteemi asendamiseks. Nii tekitas näiteks 19. sajandi eeslinnastumine USA-s ületamatuid takistusi hobukaarikutepõhisele linnatranspordile, soodustades samas rataste, trammide ja autode arengut.

Oluline pole niivõrd heade lahenduste olemasolu (kuivõrd maailm on suurepärastest mõtetest tulvil), vaid nende lahenduste ühendamine täiesti uudsete omadustega ühtseks tervikuks. Näiteks on ajaloolased tihti osutanud sellele, et Henry Fordi roll masstootmise leiutamisel seisnes eeskätt paljude, tihti juba 19. sajandist tuntud tootmispõhimõtete ühendamises.

Üleminekud ühest süsteemist teise on ajalooliselt kestnud umbes 50−100 aastat. Kuid kliimakriisi tingimustes pole ilmselt mõistlik lasta üleminekul isevooluteed kulgeda, meil pole niipalju aega.

Seetõttu pakkusime koostöös Tartu ja Sussexi ülikooli teadlastega hiljuti välja uudse lähenemise, mille järgi tuleb süsteemiinnovatsiooni esilekutsumiseks sekkuda kuues punktis: 1) nišilahenduste ergutamine; 2) niššide kiirendamine; 3) valitseva süsteemi nõrgestamine; 4) viimasest tulenevate laiemate kõrvalmõjudega tegelemine; 5) mitme süsteemi koosarengu suunamine; 6) laiemate raamtingimuste ehk „maastiku“ kallutamine.

Nišilahenduste ergutamine tähendab tehnoloogiliste ja sotsiaalsete innovatsioonide toetamist tagamaks lahenduste mitmekesisuse nii lühikeses, keskmises kui pikas vaates. Energiasüsteemis hõlmaks see teadus- ja arendustegevuse toetamist eri valdkondades, näiteks tuule-, päikese-, bio- ja tuumaenergia, pumphüdroakumulatsiooni, vesiniku, süsiniku püüdmise ja ladestamise tehnoloogiad, virtuaalsed elektrijaamad või võrdõigusvõrgu (P2P) põhist energiakauplemist võimaldavad lahendused. Kindlasti tuleks aga tähelepanu pöörata ka sellele, et vastavates valdkondades oleks Eestis olemas nii poliitikute kui ettevõtjate huvidest sõltumatu ekspertiis eri lahenduste hindamiseks.

Niššide kiirendamine tähendab kaht tegevust: kas teatud niši turuküpseks arendamist või platvormide loomist, mis võimaldavad seni eri nišše hõivanud uuendustel üksteisega kohtuda. Näide viimasest on Enefit Greeni Ruhnu saarele ehitatud energialahendus, mis ühendab omavahel päikesepaneelid, tuulikud, akupanga ja biodiislil töötava varugeneraatori. Samas võib keskenduda ka ühe kindla tehnoloogia kasutamisele: nõnda on toetused võimaldanud päikeseenergia toodangul viimase aastaga kahekordistuda.

Paraku ei piisa siirdeks vaid uute lahenduste toetamisest: samal ajal on tarvis ka valitsevat süsteemi nõrgestada. Sedagi on võimalik teha mitmel viisil, näiteks kindlate tehnoloogiate tähtajaline keelustamine, riigipoolsete toetuste lõpetamine või valitseva süsteemi esindajate nõuandva rolli teadlik kärpimine. Viimane aitab vähendada ohtu, et näiteks energiapööret suunaks mõned mõjuvõimsad ettevõtted vaid neile sobivatel tingimustel – oht, mis Hollandi kunagises algatuses teostus. Näide väga laiahaardelisest nõrgestamisest on Norra riigi pensionifondi haldajate hiljutine otsus loobuda mitmetest investeeringutest kivisöe- ja naftafirmadesse.

Iga süsteemi nõrgestamisel on paraku ka laiemad tagajärjed: näiteks põlevkivisektori puhul energiajulgeolek, tööpuudus Ida-Virumaal ning sellega seotud hirmud poliitilise stabiilsuse osas. Selle kitsaskohaga tegelemiseks on oluline rõhutada, et lahenduste otsimisel tuleb säilitada paindlikkus: pole mõistlik alustada jäigast lähtepunktist, et õiglane siire tähendab tingimata põlevkivisektori kestmist aastani 2040. Pigem tuleks siin samaaegselt tähelepanu pöörata eri sekkumistele, näiteks maavarade kaardistamine, kaevandustehnoloogiate arendamine, piirkondlikud investeeringud võimaldamaks uute tööstusharude teket, elukeskkonna parandamine väljarände vähendamiseks, eripensionid või ümberõpe põlevkivisektorist vabanevatele töötajatele, aga miks mitte ka kestliku kahanemise teadlik planeerimine omavalitsuste tasandil.

Tööstusühiskonna aluseks olevad sotsio-tehnilised süsteemid on üksteisega seotud. Seetõttu tähendab siirde ergutamine ühes süsteemis tegelikult tarvidust suunata mitme süsteemi koosarengut. Heaks näiteks on siin Utrechti linna (Holland) tegevuskava „Ei ühtki kasutamata katust“. Paigaldades kõrghoonete katustele päikesepaneele või haljastust, on võimalik suurendada taastuvenergia tootmise osakaalu ning elurikkust linnades. Sel viisil kasutatakse majutussüsteemi hetkeolukorda nutikalt energiapöörde võimendamiseks.

„Maastiku“ kallutamine hõlmab endas laiemate raamtingimuste muutmist, mis ei puuduta küll otse kindlat süsteemi, ent loovad selle siirdele soodsad tingimused. Lihtsaks näiteks on siin Pariisi kliimakokkulepe või Euroopa Liidu lubadus saada aastaks 2050 kliimaneutraalseks. Ent läheneda saab ka märksa loovamalt. Näiteks eelmisel aastal tehti Hispaanias ettepanek anda Mar Menori laguunile juriidilise isiku õigused, kaitsmaks seda põllumajandustööstuse tekitatud reostuse eest. Plaani järgi esindaksid laguuni kolm rühma: õiguslikud eestkostjad, „kaitsjate“ seirekomitee ning teadlaste nõuandev kogu. Lisaks oleks kohalikel elanikel võimalus laguuni nimel kohtusse pöörduda. Millised võiksid olla Eesti metsade ja laidude õigused, kaitsmaks neid energiapöörde võimalike mõjude eest?

Tartu Ülikoolis on praegu käimas viieaastane uuringuprogramm, mis uurib võimalusi kutsuda Eestis esile siire kestlikele ning õiglastele sotsio-tehnilistele süsteemidele. Suur osa eelnevatest näidetest pärinebki lähiajal algavast Delphi küsitlusest, mis toob kokku mitusada teadlast, tehnoloogiaarendajat, ettevõtjat, poliitikut ning kodanikuühenduste esindajat. Küsitluse eesmärk on teada saada, milliseid lahendusi Eesti energiapöörde teostamiseks peavad eksperdid võimalikuks, milliseid soovitavaks ning milliseid arenguid soovitakse vältida. Samalaadne küsitlus on plaanis korraldada ka transpordi- ja sidesüsteemide hindamiseks. Tulemuste põhjal luuakse koosloomes ekspertidega rida tulevikustsenaariume ning üksikasjalikud teekaardid kolme süsteemi siirde elluviimiseks. Rohkem infot ettevõtmise kohta leiab projekti veebilehelt. Lähiajal jõuavad veebi ka ligi 100 sekkumist Eesti energiasüsteemi muutmiseks, mille kohta projekti töörühm ekspertide arvamust küsib.

Laur Kanger, Tartu Ülikooli tehnoloogiauuringute kaasprofessor ja Sussexi ülikooli siirdeuuringute teadur

Tagasiside