Leht, mida soovite vaadata, asub veebi täisversioonis. Kas soovite vaadata täisversiooni?

Edasi

Riigikogu

Tänasel Riigikogu istungil andis Riigikogu liige Jüri Jaanson Haridus- ja Teadusminister Mailis Repsile üle arupärimise Eesti viipekeele tõlke kättesaadavuse kohta. Jaanson näeb probleemina seda, et Tartu Ülikool lõpetas üliõpilaste vastuvõtu viipekeele tõlkide erialale 2016. aastal ja viipekeele õppekava on ülikoolis plaanis täielikult sulgeda 2020. aastal. Sellega seoses ootavad arupärimise esitajad Repsilt selgitusi selle kohta, milliseid lahendusi ja võimalusi näeb Haridus- ja Teadusministeerium eesti viipekeele tõlke eriala jätkuvaks õpetamiseks kõrghariduse baasil.

“Viipekeelt ema- või peamise suhtluskeelena kasutavaid kurte ja vaegkuuljaid on Eestis erinevail hinnanguil 1500-2000 inimest. Viipekeel on riigiti erinev, Eesti kurtide ja vaegkuuljate kogukonda kuuluv inimene kasutab eesti viipekeelt. Viipekeelt kasutatakse nii omavahelises suhtluses kui lävimises ülejäänud ühiskonnaga. Kurtide kogukonnal on oma kultuurilised hoiakud ja väärtushinnangud, viipekeelne folkloor, organisatsioonid, koolid ja ühine ajalookogemus. Viipekeele tõlkimise teenus on kurtidele möödapääsmatu nii igapäevaelu korraldamisel kuuljate maailmas, kui ka hariduse omandamisel,” ütleb Jaanson.

“Kõige eelneva tõttu tunnustati eesti viipekeelt 2007. aastal keeleseaduse täiendamise kaudu riiklikult. Seaduse tasemel kinnitati, et Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju. Riik soodustab sarnaselt eesti keelega ka eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutamist ning arengut. Samuti on kurtide keeleliste õiguste ehk viipekeele tagamine kooskõlas ka rahvusvahelise hea tavaga,” sõnab Jaanson.
“Praeguseks oleme endiselt olukorras, kus lahendusi viipekeele tõlkide õpetamisele ülikoolis ei ole näha. See tekitab omamoodi doominoahela, sest viipekeelsete tõlkide puudumine omakorda tähendab viipekeelsetele noortele kättesaamatut hea kvaliteediga ja konkurentsivõimelist haridust, sellest tulenevalt halvemaid tulevikuväljavaateid ja kuuljatest eakaaslastega võrreldes kehvemat elustandardit. Ligipääsetavus haridussüsteemile on viipekeelsetele inimestele ühiskonnas eduka toimetuleku võtmeküsimusi.

Käesoleval ajal töötab Eestis 36 viipekeele tõlki, samas on vajadus 2-3 korda suurem. Tõlkide puudumist süvendab Sotsiaalkindlustusameti arendatav kaugtõlketeenus. Teenus aitab viipekeele kasutajatel küll lahendada paljusid olmeprobleeme, samas süvendab personaalkasutuseks vabade tõlkide defitsiiti,” selgitab Jaanson.

“Tartu Ülikooli poolt on avaldatud mõtteid, et viipekeele tõlkimise õpet hakatakse edaspidi pakkuma kõrvalerialana või täiendkoolitusena. Kui tuua nüüd keeleseaduse paralleel eesti keelega, sest viipekeel on keeleseaduse mõttes võrdne eesti keelega, siis mis juhtuks kui eesti keel muutuks ülikoolis kõrvalerialaks? Kas on mõeldav, et gümnaasiumitaseme eesti kirjakeele õpetaja on õppinud eesti keelt kõrvalalana või saanud eesti keeles vaid täiendkoolitust? Keele arenemiseks ja arendamiseks ei piisa täiendkoolitusest, vaid vaja on akadeemilist kandepinda. Keeleseaduse mõttes on Eesti viipekeelel iseseisev ja võõrkeeltest erinev staatus ning seda tuleb kõrghariduse baasil jätkuvalt edasi kanda, kuni meil on viipekeelt emakeelena kasutavaid inimesi,” lisab ta.

“Seetõttu esitasime 19 Reformierakonna saadikuga haridus- ja teadusminister Mailis Repsile arupärimise, milles küsime, milliseid lahendusi ja võimalusi näeb Haridus- ja Teadusministeerium eesti viipekeele tõlke eriala jätkuvaks õpetamiseks kõrghariduse baasil ja kas Haridus—ja Teadusministeerium tegi riigieelarve strateegia menetluseks ettepaneku jätkata eesti viipekeele tõlke õppekava rahastamist ülikoolis. Samuti küsin, kuidas on kavas tagada viipekeelsetele lastele ja noortele võimalus eesti viipekeele tõlke toel õppimine riiklikus haridussüsteemis ning kuidas tagatakse tulevikus viipekeelsetele lastele kuulvate lastega võrdväärne õigus haridusele,” ütleb Jaanson.

Tagasiside