Leht, mida soovite vaadata, asub veebi täisversioonis. Kas soovite vaadata täisversiooni?

Edasi

Riigikogu

Riigikogus oli täna Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse väljakutsetest“ arutelu.

Ettekande tegid Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni liige Riho Terras, Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi professor, jätkusuutliku energeetika ja kütuste uurimisrühma juht Alar Konist ning Riigikogu liige Andres Metsoja.

Riho Terras selgitas oma ettekandes, et ühiskondlik debatt Eesti strateegiliste valikute üle ei ole tasakaalus ning rohepöörde sildi all ei tohiks mingil juhul stigmatiseerida olemasolevaid energiatehnoloogiaid, vaid püüda alal hoida, arendada ja kaasajastada Eesti teadus-, tööstus- ja tehnoloogist potentsiaali. „Pean tunnistama, et siinsamas saalis aprillis toimunud „Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035“ arutelu näitas selgelt, et teema on plakatiivne, loosungitel põhinev, aga tegelikult selgeid arengukavasid ja plaane Eestis minu hinnangul täna ei ole. Ometi on meie kõigi jaoks oluline, et Eestis inimestel igal ajal oleks tuba soe, lamp põleks ja see juhtuks ka veel mõistliku hinnaga,“ rääkis ta.

Terras peatus erinevatel energia allikatel ja tutvustas nende plusse ja miinuseid ning märkis, et allikate vahel on vaja leida tasakaal mis rahuldab nii meie energiavajadused kui ka kliimaeesmärgid.

Energia allikad, mis võimaldavad kõige enam CO2 heidet vähendada – nagu tuul ja päike – ei ole Terrase sõnul reguleeritavad ja nende puhul sõltub energia tootmine oludest mida Eesti ise ei saa reguleerida. „See tähendab, et põletusjaamad on vajalikud ja jäävad vajalikuks ka tulevikus, selleks et energiapidevust tagada ja julgeolekut tagada. Nii kaua kui vesinikutehnoloogiad, akud ja kondensaatorid ei ole nii kaugele arenenud, et on võimalik salvestada päikese- ja tuuleenergiat,“ täpsustas Terras.

Ettekande lõpus ütles Terras, et Eesti peab tagama õiguskindluse meie ettevõtetele, kes energeetika tootmisega tegelevad. „Me peame ütlema, mis on nende tulevik lähimate aastate jooksul. Energiamajanduse arengukava, mis praegu seda valdkonda reguleerib, kirjutati 2012. aastal.“ Terras lisas, et aeg oleks mõelda, et Riigikogul on roll antud valdkonnas. „Ma toon näite julgeolekupoliitikast. Riigikogul on olemas julgeolekupoliitika alused, Riigikogus kinnitatud. Kas ei oleks aeg mõelda sellele, et olemas oleksid ka julgeolekupoliitika aluste kõrval energiapoliitika alused – sellised, mis annaksid võimaluse vaadata kogu sektorile laialt, kõikehõlmavalt, ülevalt ja mitte ühtegi valdkonda välja jättes? Päike ja tuul, väike ja suur, kõigil on oma koht Eesti energiamaastikul,“ rääkis Terras.

Alar Konist märkis oma ettekandes, et Euroopa Liidus on elektrienergia tootmine stabiilne olnud või stabiliseerunud, kuid energiatarbimine on aasta-aastalt kasvanud ja seda kasvu me ei suuda taastuvenergiaga katta ja see kasv on kompenseeritud impordiga.

Ta lisas, et Balti riikides on energiadefitsiit kasvanud ja samamoodi ka Põhjamaades. Eesti importis eelmisel aastal 43 protsenti elektrienergiast ja vaid 25 protsenti elektrienergiast tuli taastuvenergiaallikatest või taastuvenergia tootmisest.

„Kui me kuuleme, kui palju megavatte meil päikeseparke kogu aeg juurde ehitatakse või installeeritakse, siis me peame ikkagi aru saama, milline on see kasutustegur või kui palju aastas ta suudab meile seda energiat genereerida. Muidugi ajaperioodil meist sõltumata. Ja see on 0,12 teravatt-tundi. Tuletan meelde, et elektri tarbimine oli 8,4 teravatt-tundi. See võiks panna mõtte käima,“ rääkis Konist.

Konist märkis, et energiajulgeolekut ja varustuskindlust ei saa alahinnata. „Ja me peame arvestama ka seda, et me oleme ülekandeliini lõpus. Koroonakriis pani ka riigipiirid kinni. Kokkulepe on, et ei pane kinni. Ja kui nüüd mõtlete seda, et kui ülejäänud Euroopa riigid ka satuks energia defitsiiti, kas kokkulepped peavad või rahuldatakse kõigepealt oma riigi elanike energiavajadus. On selge see, et rahuldatakse oma riigi energiavajadus ja öeldakse pärast, et vabandame, järgmine kord proovime paremini,“ tõdes ta.

Andres Metsoja keskendus ettekandes kolmele teemale: varustuskindlusele, õigusselgusele ja kohaliku kogukonna kaasamisele. Ta ütles, et ka järk-järgulisel üleminekul taastuvale energiaallikale peab meil olema tagavaraplaan. „Üks nendest võimalustest on säilitada põlevkivist elektrienergia tootmise võimekus, et vajaduse tekkimisel oleks meil olemas plaan B. Siinkohal peame arvestama asjaoluga, et energiajulgeolekuvaates on oluline meie elektrivõrgu desünkroniseerimine Venemaast 2025. aastaks. Üleminek sünkroontööle Mandri-Euroopa sagedusalaga maandab riski, et Eesti sõltuvust Venemaa energiasüsteemist ja sagedusalast võiks meie vastu ära kasutada. 2026. aastast olema seega Mandri-Euroopa sagedusalas, aga meie ühendused lääneriikidega jäävad vähemalt esialgu napiks. Seega peab Balti riikidel olema reaalne valmisolek hoida oma sagedust ka iseseisvalt,“ rääkis Metsoja.

Ta lisas, et olulist avalikku huvi silmas pidades peab rääkima ka õigusselgusest ja senistest kitsaskohtades ning õigusselgus ja kindlustunne tagavad tema sõnul, et tuuleparke ka päriselt rajatakse.

„Selleks, et me suudaksime kliimaeesmärgid edukalt täita, on vaja Eesti inimeste tuge. Selle saavutamiseks on vaja, et inimesed mõistaksid ja tunneksid muudatustega tekkivat kasu. Meie õigusruum ja riiklik sõnum peaks rajama lihtsal põhimõttel: kui sinu tagaaeda midagi rajatakse, siis kaasneb sellega lisaks potentsiaalsele segajale ka konkreetne kasu sulle, sinu kogukonnale ja piirkonnale. Kui ühte maakonda rajatakse mere- või maismaatuulepark, mis on riiklik huvi, siis peab osa selle pargiga kaasnevast tulust jõudma ka kohaliku omavalitsuse eelarvesse,“ selgitas Metsoja.

Läbirääkimistel võtsid sõna Dmitri Dmitrijev (K), Annely Akkermann (RE), Sven Sester (I), Riho Breivel (EKRE), Kalvi Kõva (SDE) ja Andres Metsoja (I).

Esimese lugemise läbis kolm eelnõu

Valitsuse algatatud veterinaarseaduse eelnõu (384 SE) kohaselt ajakohastatakse ELi loomatervise määruse rakendumisega Eesti õigusaktid. Senised siseriiklikud loomatervishoidu käsitlevad õigusaktid koondatakse ühtseks veterinaarseaduseks, mille eesmärk on koondada, ühtlustada ja ajakohastada valdkonna õigus, rakendada ELi loomatervise määrust ja teisi veterinaaria valdkonna ELi vahetult kohaldatavaid määruseid, sõnastada ELi liikmesriigi pädevusse jäävad sätted, rakendusprotseduurid ja volitusnormid, mis on vajalikud nõuete täpsemaks esitamiseks. Uus seadus aitab tagada ettevõtja jaoks parema õigusselguse ja Eesti õiguse sidususe ELi õigusaktidega.

Oluliseks muudatuseks on ettevõtjate puhul teatud tegevusaladel loakohustuse muutumine teatamiskohustuseks, uued teatamiskohustused seoses maismaaloomade pidamisega ning uued loakohustused seoses ELi ühisturul kauplemisega.

Teatud põllumajanduslooma puhul peab selle pidaja hakkama koostama bioturvalisuse kava. Läbimõeldud meetmed loomataudi ärahoidmiseks aitavad ära hoida loomataudide leviku. Nõue kehtib juba praegu seakasvatus- ja vesiviljelusettevõtetele. Edaspidi võib seda nõuet laiendada riskipõhiselt. Loomaliigid, kelle pidamisel tuleb bioturvalisuse kava koostada, kehtestab valdkonna eest vastutav minister oma määrusega. Bioturvalisuse kava ei pea koostama kodumajapidamises oma tarbeks peetava põllumajanduslooma pidamise korral.

Seoses ELi loomatervise määruse kohaldumisega muutuvad mõnevõrra loomataudi ennetuse ja tõrje alused. Eriti ohtlike loomataudide tõrje korraldamine toimub Põllumajandus- ja Toiduameti koostatava situatsioonplaani alusel. Kehtivas seaduses sätestatud kohalikke ja riiklikke loomatauditõrje komisjone enam ei moodustata. Loomataudiohu ja puhkemise korral lähtutakse ELi loomatervise määrusest, veterinaarseadusest, situatsioonplaanist ja hädaolukorra seadusest.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud ehitusseadustiku § 97 muutmise seaduse eelnõu (362 SE) muudatusega tunnistatakse kehtetuks ehitusseadustiku § 97 lõige 6, mille kohaselt linnas, alevis ja alevikus on teega külgneva maatüki omanik kohustatud korraldama sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje, tasemel, mis võimaldab kõnniteel ohutult liigelda. Kinnistuga külgneva kõnnitee korrashoiukohustus peaks olema mitte kinnistuomanikul, vaid kõnnitee omanikul ehk omavalitsusel, kellel on võimalik see ülesanne anda  üle lepinguga teenuseosutajale.

Eelnõu näeb ette vabastada kinnistu omanikud kõnniteede korrashoiukohustusest ning anda see kohustus üle kohalikele omavalitsustele. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-st 6 on omavalitsusüksuse ülesandeks muuhulgas korraldada valla või linna teede ehitamist ja korrashoidu.

Isamaa fraktsiooni algatatud ehitusseadustiku ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse (koduomanike omavalitsuste kõnniteede koristamise kohustusest vabastamine) eelnõu (369 SE) näeb ette vabastada koduomanikud omavalitsustele kuuluvate kõnniteede koristamise kohustusest ja tagada seeläbi ka omavalitsustele kuuluvate kõnniteede õigeaegne ja parema kvaliteediga koristamine.

Istungi fotod. (autor: Erik Peinar, Riigikogu)

Istungi stenogramm.

Videosalvestist istungist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.
(NB! Salvestis jõuab veebi viivitusega).

Riigikogu pressiteenistus
Veiko Pesur
tel 631 6353, 55 590 595
e-post veiko.pesur@riigikogu.ee
päringud press@riigikogu.ee

Tagasiside