Leht, mida soovite vaadata, asub veebi täisversioonis. Kas soovite vaadata täisversiooni?

Edasi

Riigikogu

Täna saadeti Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige, endine Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülem kindralleitnant Johannes Kert kaitseväeliste austusavaldustega viimsele teele. Mälestuskõne pidas teiste seas Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas.

Surevad sugulased,
koolevad kaimud,
igaüks meist surema peab.
Ainus, mis ei sure ega kao
on elava kohus surnu üle.

Noorem Edda

Kallid Laine ja Mirjam, lapselapsed, Johannese sugulased ja sõbrad!

See tsitaat vanaskandinaavia kangelaslugude kogumikust „Noorem Edda“ tuletab meile meelde inimelu kaduvust. Surma ei saa vältida, see on inimsaatuse kõige vääramatum sündmus, aga ometi tabab see meid iga kord täiesti ootamatult.

Viimasel ajal tegime koos Johannesega pikki jalutuskäike Piritale ja tagasi. Äkki olid need jalutuskäigud liiga pikad, ja see ei mõjunud Johannese südamele hästi? Või olid need hoopiski liiga lühikesed? Viimase kahe nädala jooksul ei jõudnud me üldse välja. Järsku oleks see Johannesele head teinud, kui oleksime jõudnud? Mida oleksin võinud tema heaks veel teha, pidanud tegema või saanud teha? Mis siis, kui tegin midagi valesti või jätsin tegemata? Küllap mõlguvad need küsimused praegu iga Johannesele lähedase inimese meeles.

Laske neil mõtetel minna! Jätke need selja taha! Armsad Laine ja Mirjam, head sõbrad, te tegite Johannese heaks kõik! Midagi rohkemat ei olnud võimalik teha, sest Johannese aeg sai täis. Tema päevad lõppesid. See tõde on lihtne ja lõplik.

Kui küsida – kes on see inimene, kelle otsused ja teod on Eesti riigikaitse arengut kõige positiivsemalt ja jäävamalt mõjutanud, siis võib täna, siin, kindral Johannes Kerti haual välja öelda tõsiasja – tema see oli. See, et Eesti oli 2004. aastal NATOsse astunud kümnest Ida-Euroopa riigist ainuke, kes säilitas reservarmee, on paljuski Johannese teene. Täna tundub iseenesestmõistetav, et paneme suurt rõhku kaadrikaitseväelaste ettevalmistusele, meil on üksusepõhine ajateenijate väljaõppesüsteem, üliõpilased käivad ajateenistuses ning kaitsevägi, Kaitseliit ja Eesti ühiskond on omavahel tugevasti seotud. 1990. aastate alguses polnud see sugugi nõnda ning võimalikud olid mitmed arenguteed. „Mõnikord on kõige tähtsam see, kui õpid ja saad aru, kuidas asju ei tohi teha,“ ütles Johannes mulle toona ühes vestluses, kui vahetasime mõtteid oma teenistuse üle Nõukogude armees.

Sõjaväed kujunevad oma juhtide näo järgi. Johannes nägi selgemini ja kaugemale, kui paljud teised, temas oli ka seda „tarka visadust“ eesmärkide elluviimisel, mida ta ikka teistele soovis. Näiteks tajus ta küberkaitse tähtsust ammu enne seda, kui enamik ametiisikuid Eestis ja kogu NATOs seda mõistsid ning suutis selle oma kindlal, aga samas diplomaatlikul viisil teistelegi selgeks teha.

Võim ei hakanud Johannesele kunagi pähe. Ta jäi oma olemuselt sellekssamaks heasüdamliku loomuga ja empaatiavõimeliseks Kaitseliidu pealikuks, kellega kohtusin 1990. aastal. Johannes oli hea suhtleja ning läbirääkija, valmis mõistlikeks kompromissideks, kuid põhimõttelistes küsimustes jäi tema selgroog alati murdumatuks. Kõik katsumused, mida elul ja saatusel talle pakkuda oli, võttis Johannes vastu meelekindlalt ning väärikalt.

Kui külastasin viimati Johannese maakodu Saatse saapa taganurgas, näitas ta uhkusega, mida on jõudnud seal ära teha. Ta näitas ka noort metsa, mille istutas oma lastelaste hüvanguks. Johannes ei vaadanud kaugele ette mitte ainult kaitseväge ja Eesti riiki puudutavates tähtsates küsimustes, vaid ka igapäevases elus. Ta lootis, et näeb oma silmaga, kuidas tema lastelastest kasvavad tublid mehed. Seda talle paraku ei antud. Kuid tublid mehed kasvavad neist sellegipoolest, sest neil on, millele toetuda. Johannese pärand on mõjuv ja jääv nii suuremates kui ka väiksemates asjades. Ta ei jätnud midagi unarusse.

Kallid Laine ja Mirjam, lapselapsed, Johannese sugulased ja sõbrad!

Lein ja kaotusevalu ei ole kunagi kerged kanda, aga aeg toob leevendust. Johannes on läinud, aga tema teod ja saavutused jäävad. Mälestused ei kustu. Ta jääb meiega. Maine teekond lõppes, aga Jumala riik on igavene. Puhka rahus, Johannes!

Tagasiside