Leht, mida soovite vaadata, asub veebi täisversioonis. Kas soovite vaadata täisversiooni?

Edasi

Riigikogu

Head kohalviibijad, sõbrad ja külalised! Kord aastas, jaaniööl, lehvib sini-must-valge lipp ehast koiduni. See on olnud meie rahvuslipp ja ka meie võidulipp juba sada kolmkümmend viis aastat.

Täna, jaanipäeva eel, süütame siin tule, mis kandub üle Eesti igasse külasse, igasse linna ja iga inimese südamesse. See on meie vabaduse ja võidutuli. Me meenutame ja mälestame ka kõiki Eesti eest võidelnuid ja langenuid, meie kangelasi.

Meil on põhjust olla uhke oma rahva saavutuste üle, sest läbi ajaloo ei ole mitte ükski Euroopa suurriik suutnud võita Venemaad. Napoleon löödi Moskva alt tagasi ja Hitleri Saksamaa purustati. Meie aga võitsime Vabadussõja suure Venemaaga ja panime aluse oma riigile. See on pannud imestama paljusid riike.

Kuidas oli see võimalik? Kuidas me võitsime, kui vastamisi seisid sõjaliselt nii ebavõrdsed jõud? Vastus on lihtne. Lahinguid ei võideta vaid relvade ja militaaroskustega. Tähtis on tahe – vabaduse tahe, isamaa kaitsmise tahe, tahe olla ja jääda peremeheks omaenda kodumaal.

Võideldes ükskõik kui osava või ülekaaluka vaenlasega, jääb lõpuks alati peale see, kes tõstab kõrgele moraali põhimõtted, kaitseb oma peret, maad ja rahvast. See pädeb ka mitterelvastatud vastupanuvõitluse puhul – meie rahvuslik kogemus on seda korduvalt tõestanud. Meenutagem kasvõi taasiseseisvumist nõukogude terrorirežiimi alt. Võitsid need, kelle aated tuginesid tõelistele väärtustele ja kelle moraal oli kõrgem.

Kui vaja haarame uuesti relvad ja me võidame. Nii-kui-nii! Kuulgu seda kõik meie vaenlased. Ja me ei ole üksi. Meiega on meie sõbrad ja liitlased. Oleme NATO liige.

Me oleme läbinud keerulise ja vastuolulise ajaloo-teekonna. Seda rännakut peab tundma ja selle õppetunde peab edasi andma meie noortele. Kui noored ei tunne ajalugu, neil puudub rahvuslik iseteadlikkus ja uhkus, siis muutuvad nad juuretuteks. Ja juurteta puu hukkub. Oma riigi algusaastaid ja võitlusi ei saa unustada, sest minevikuta ei ole meil tulevikku.

Suveräänse riigina peame me olema enesekindlad, käima sirge seljaga ja mitte kellegi ees küürutama. Samas peame me mõistma, et Eesti ei ole suurriik. Eestlased ei ole suurrahvas. Meid on vähe. Seetõttu peame me kokku hoidma ja olema ühisel meelel. Eriti praeguse aja keerulistel hetkedel kui meie edasikestmist eestlastena, suveräänset iseotsustamisõigust ja rahvusriiklust seatakse kahtluse alla. Rünnatakse just neid rahvuslikke aadeteid ja eesmärke, mille eest meie esivanemad võitlesid ja verd valasid ning mille eest ka meie oleks laulvas revolutsioonis olnud valmis lõpuni minema.

Kuid ma olen kindel, et me saame kõikidest raskustest üle, sest eestlaseks olemise ja suveräänsuse tahe ning demokraatlikud hoiakud ei ole meie rahva südametest mitte kuskile kadunud. See mis tõi meid siia, viib meid ka edasi.

Meie ülesanne on hoida ja kaitsta seda imeilusat maad ja anda see edasi veelgi paremana ja veelgi ilusamana. Et ka meie lastel ja lastelastel ja kõigil järeltulevatel põlvedel lõõmaksid vabaduse pirrud lausa kahel otsal. Et õnn oleks meie õuel.

Tervitan teid kõiki ja soovin head Võidupüha! Elagu Eesti!

Tagasiside